:'(

....ma hõljun inglina taevas
ja kõik mu ümber on udu sees
kõnnin "isa Obiga" pilvede laevas
surm varjuna kõndis mu ees...

Nii ilus mäng oli...
Kõige kõige ilusam hetk oli see, kui oli juba öö ja meie rändurid külast lahkunud, edsimest korda olid külamehed meid tüütamas käinud st ma olin üles äratatud... Mingi hulkur oli meiega ühinenud ja istus ka lõkke ääres. Isa Obi laulis mulle koos hulkuriga unelaulu, oli öö, oli pimedus ja nende hääled kokkukõlamas- mul oli tahtmine nutta ja ma tundsin sel hetkel, et enam rohkem rolli minna ei saagi, et mina olengi see vaene tüdruk, kummalise elu ja lapsemeelsusega ja kasuisaga, kes hoolis... Kui isegi praegu sellele mõtlen...poeb silmanurgast pisar palgele...
Tähh!