See pole see....

...kuidagi kõhe olemini riivab valusalt hinge ja rahutus närib hinge, nagu MASUaja hiir kuivanud kartulikõrpse, mis minuga ometi on...

Vaatan õudusega ringi, linn on nii nagu enne, majad on siin nii nagu enne, autod on siin nii nagu enne...tuul on tõusnud, mingid ebamäärased linnud lendavad karjudes vastu tuult, karjudes ebamäärase häälega.../viisakuse pärast kustutatud/ ei, see ei ole võimalik, raputan end lahti kuuldust ja jalutan edasi...kuulmised mul veel puudusid...
Tänan ei...

Majade vahelt tuleb mingi krimpsus vanamehenässakas, puhvaika ja viltidega, paela ostas tokerdanud krants, mis klähvides minu poole sööstab - tardun paigale...vanamees tõmbab koera tagasi ja pomiseb midagi nina ette, mis kõlab nagu: /viisakuse pärast kustutatud/
ja ma lähen edasi.

Piima on vaja, et kakaod keeta...
Astun poodi sisse ja silmi tõstes näen teda, pole nii ammu näinud, paari sammuga olen tema kõrval haaran tal varukast - Aweron! Ta keerab ringi ja ...vabandage ma ajasin teid kellegiga segi...
Ta naeratab nukralt ja läheb edasi...nüüd ma vaatan jah, et juuksed on vist liiga sinakasmusta läikega ja liiga lühikesed ehk ka tema kohta...
Ostan piima ja jalutan korteri poole tagasi, kui ma möödasõitvast autos arvan, jälle teda nägevat, ei usu ma end enam isegi...Rohkem pole mulle seda segadust vaja...

Korter on kõle ja elutu nagu tavaliselt, panen piima potiga pliidile ja hakkan sotsiaalteaduste ajalugu õppima, aga mõtetes hulgun hoopiski mööda larpide salaradu ja unistan "täiuslikust larpist" - mida reaalselt ei saa olemas olla.

Piim keeb vaikselt üle...ärkan unelusest sellepeale, et naabrite pool räusatakse jälle: /viisakuse pärast kustutatud/ karjub naine jälle - ma arven, et ma kuulen kuulmisi, sest see, mida ma kuulen ei saa tõsi olla...
Loobun...tuulutan köögi ja joon tassi kakaod...

Tallinn, ei ole enam endine.... Ma tean küll, et kõik on hästi ja korras ja tore...AGA - see ei ole siiski see...vähemalt, ma tean nüüd- et see ei ole SEE!