...vahel on tunne, et maailm on ikka üks kummaline paik.

Olen viimasel ajal paljude asjade üle järele mõelnud. Jõudmata järeldusele asjade seisus, kas ma olen hull...
Viimasel ajal tundub, et vastates jah, ei eksi ma kahjuks vist eriti mitte...

Mulle meeldib maal rohkem kui linnas, aga maal ei suuda ma teha seda tööd, arvutis, mida ma peaksin praegu tegema.
Ikka annan endale õiguse öelda, et homme...

Aga ma ei taha seda teha ka homme...
Viimasel ajal tahksin hoopis olla ise endaga...


Loodus on ilus, hing kisub jalutama...jõe äärde, udusele heinamaale, metsasallu, rohtu kasvanud teele, mis koolini viib...
kuskil südame all kummastav tunne, pööripäev...
Üksindus on hinges...üksindus, mida sõbrad leevendada ei suuda...

Aga nad on olemas...ma tean seda ja ma loodan, et nad mõistavad mind.
Järgmine nädal, linnas ma näen neist mõnda...lootust on.