LARP ?

Minu elu...tundub üha enam võrduvat sõnaga LARP.

See on nagu olla armunud...kui ma ei räägi sellest, siis ma mõtlen sellest ja kui ma sellest just ei mõtle ja ei räägi, siis näen sellest und.

Kujutan, unistan, põhjendan, vabandan, elan sõnaga LARP ja teistel minu ümber tuleb ette kummaline näoilme:"Issand halasta, et see ükskord ometi lõppeks nägu!"

Alguses on armumine ja siis on harjumine...aga neil on nii raske harjuda et ma ei ole enam nende jaoks alati 100% olemas, et mul on nüüd LARP.

Jäin ma selle pärast millegist ilma?
Ei, mul on nii lihtsam elada...palju lihtsam...