Kohtumine

Õhtu oli hämar ja jahe, kiirustasin koju. Mõtted hulkusid tont teab kus ja kõhedus puges hinge, kui ma läksin mööda mere äärset teed kodupoole. Veel ei põlenud tänavalaternad, ja nii tundus linn veelgi elutum…

Aga seal seisis tema…

Ma polnud teda kunagi varem oma elus näinud, ta oli nii…kummaline? Ei pigem ebaharilik, meie mõistes – see noormees mustas, vaatamas merele…


Tema kahvatus, justkui portselan nukulikus näos ei liikunud ükski lihas, pilk naelutatud kaugusesse seisis ta seal, elades omaette maailmas, kuhu minul lihtsurelikul polnud pääsu… tema õhukesed kahvatud huuled olid kokku pigistatud, ometi polnud ta suujoones põlgust… vaid eemalolekut kõigest maisest.

Mu pilk jäi peatuma ta juustel, need olid sinakasmustad, nagu kaarnatiib, pikad, pea õlgadeni ulatuvad ja kui tuul need nooruki laubale lükkas, heitis ta need uhke liigutusega tagasi, temas oli mingi trots, mida ma ei mõistnud…

Ta oli riides lihtsalt, mustad teksased ja must pluus, ma arvan, et see oli siidist, sest tuul mängis selle varukates ja lahtises kaeluses, aeglustasin sammu ja jälgisin teda. Eriti paelusid mind tema käed, mis olid rinnal vaheliti, pikad peened sõrmed ja ühes neist musta kiviga sõrmus.

Jõudsin temani, nüüd ta justkui ärkas tardumusest ja vaatas mulle otsa, mõne hetke vaatasime me teineteist…

Millised silmad…nii lummavad, sügavad ja salapärased, ma pole kunagi varem selliseid silmi näinud, tume-tumedad ja neis sätendasid tähekillud, nagu teemandid…ebamaised silmad. Ta hakkas liikuma minu poole jõudsin märgata, ta lahtises pluusikaeluses rippuvat talismani, väikest musta südant, valeva naha taustal ja juba oligi minust möödunud…

Peatusin, keerates talle järele vaatama, aga teda polnud enam kusagil, õhus aga oli ta naer… ebamaine ja salapärane, mis võttis külmajudinad ihule, ometi meelitas peibutavalt…

Ma tunsin ta ära…ehkki polnud varem kordagi näinud, ma teadsin, et see oli tema… pimeduse poeg…