igatsus, .......... järele...

Täna ma tegin endga jõulurahu.

Leppisin jõulutega, oli ka viimane aeg tunnistada endale, et ma ikkagi ootan seda aega, et olla kodus, koos ema ja isaga...lihtsalt olla, kallitega...
Aga ma ei salli seda kommerts ja tehis kristlust mida nad on sinna ümber tekitanud, se on julm ja see teeb haiget, nagu muul ajal maailmas ei oleksi haigeid ja üksikuid, miks siis ainult nüüd tulevad nad inimestele meelde...

Mul pole midagi viga kõik on väga hästi kuni ma sellesse veel uskuda suudan ja elu läheb edasi, alati...
Elu on sebra, musta-valgetriibuline...hmm, minu omaga juhtus vist pesus midagi...on teine üleni tumehalliks läinud...juhtub, mis teha...

Unes näen jälle kummalisi asju ja olukordi...tuttavaid inimesi ja põhiliselt ikkagi larpi...sõltuvus..krooniline, mis teha...

* * * * * * * *
Kiikusin kiigel, mis oli riputatatud suure tamme külge, seljas õhuline helesinine kleit, peas lillepärg loorikesega, mis koos mu juustega õrnalt õhus lendles...oli õhtu, taevas punatas eha...
Minu poole tuli mees, riietatud valgesse, pikk maani rüü kattis ta keha ja seljataha ulatus siidine keep, kaelas rippus tal talisman... Ükssarv...
Mehe süles oli pisike tüdruk...imeliselt siniste silmadega ja särava naeratusega, selline pooleaastane vast, laps sirutas käed minu poole...
Mees naeratas, ta naeratus oli nukker ja ilus, ta pani lapse mu sülle ja suudles mind laubale... Mu kaitseingel, ma tänan sind...jõudsin sosistada, kui ärkasin...
* * * * * * * *
Miks lõppevad unenäod alati nii vale koha peal???

Mulle meeldib vaadata tähistaevast - linnas seda ei näe.
Mulle meeldib kuuskede kohin tuules - linnas seda ei ole.
Mulle meeldib metsa lõhn - linnas seda ei ole.
Mulle meeldib vaadata pimedusse - linnas seda ei saa.
Mida kuradit ma siis siin veel teen?

Armastan oma koduloomi: Helesinist plüüsist Kaisukala ja DepreKassi...vahel kui aega ja raha on armastan ennast ka...
Tavaliselt ei ole... :P

Eile ma loobusin sõprusest...sest ma ei ole seda väärt, ta on liiga hea ja eriline...ma ei vääri olla Tema sõber...
Valus...aga vajalik kogemus, kõike ei saa...ja parem loobuda kohe...et mitte piinata sellega ennast ja teisi...eelkõige Sind, sa ju tead küll, ma mõtlen Sind jah!

Täna ma loobun...
Hmm...endast? Usust? Armastusest?
Omab see tähtsust?
Vist mitte...