....jah...

Pean olema tubli!
Aga ei suuda...kassiahastus hiilib ligi ja lööb lainetena üle pea kokku...
On öö ja ma peaksin magama...aga ma ei suuda uinuda...

Täna keetsin jälle kena supi kokku...kuidas ma ometi õpiksin neist hoiduma...mitte kellegiga rääkida...mitte helistada, mitte suhelda...tõmbuda oma kesta ja olla lihtsalt omaette...

Igatsen oma "pojakese" järele...
Imelik, mõne mängijaga tekib selline eriline side, soe ja hell...nagu oleks ta oma...
See on nii kummaline...
Ma olen egoist...jah, mulle pole vaja seda öelda ja ma õpin ka ei ütlema, vähemalt proovin ja surun oma emotsiooni endasse....

Veel 5 päeva ja on Alice...neetud, kleit pole valmis...see pole täiuslik nagu ma armstan, pole eriline... Veel pitse ja satse...ja siis üks süda...oh jahh...kiire on elu ja hulluks ajav...
Aga ma tahan et see kleit oleks seda, et tunda end ühel õhtul kuningannana, rumal minust kuid mis sest siis...
Tegelikult ma ei suuda sellesse mängu isegi süveneda...loen rollilehte ja ahastus tuleb peale...mida ma vaene hing seal profide hulgas peale hakkan???

Nii tugevat seltskonda olen kohanud vaid...hmm...Küülikute sünnal...

Ja noh...Ilmaplatsil, ehkki seda viimast ei pea üldse larpiks...see on midagi muud...kui ma ainult teaks mis...elustiil...ekstreemlarp...või lihtsalt hullumeelsus, mis siis sellest, kuni ma armastan seda las olla...midagi hingele ehk...

Ahastus ja meeleheide...
Aga mõned inimesed on armasad ja kallid!
Aitähh, Teile et te mu elus olemas olete!

Hmm...kuidas Aweroni pidu läks, kuidas tort maitses..peaks küsima...
Palju asju peaks tegema ja küsima ja siis inimestega kohtuma...ja siis hakkma ilusaks ja heaks...

Mul on hirm...varsti on Ilmaplasti mäng, kuninganna Eithelen minus aga on surnud...vahel tundub, et lõplikult...pildid on iivelid...ma ei tohi neid vaadata, sest minu fantaasia suudab sellest tekitada oma tegelase jaoks kaose ja määrata ta hukule...
See on kõigest mäng...aga ometi osa minu kuningannast on surnud...ja ma ei suuda end kokku võtta...veel mitte, ma tahan täna nõrk olla...

* * *

Üle punetava aasa kõndis kuninganna lapsuke süles, vastu päikeseloojangule...
Vaid tema ja laps...lõputa teel...minna ära, et mitte tunda seda valu, mis näris ta hinges...mis piinas, ta saab üksinda hakkama...
Peab saama, peab!!! Lihtne linane kleit seljas, kellegilt laenatud rätik üle tõmmatud- nagu lihtne haldjas nüüd, endine kuninganna, kes ei suutnud oma saatust kanda...

Pisaraid enam ei ole...valu on tuim...laps süles magab ja surub end minu vastu...on öö...minu südames oled sa surnud...ja nii peab see jääma...
Antud vanne jääb mulle pühaks, niigi palju olen teinud oma elus vigu...
Aga olen nõrk...ei suuda jääda ja vaadata sinu õnne...las ma siis parem lähen...
kõnnin kuni jalad kannavad ja peatun siis suurevahtra juures...

Istun tasa murule suure vahtra alla ja võtan koist oma päeviku ja alustan kirjutamist, ma kirjutan sulle, sa ei näe, sa magad, pea teki sees - nii süütu ja rahulik. Mulle meeldib sind vaadata kui sa magad. Mina ei suuda kuidagi uinuda, mõtlen sulle, aga sa ei tea...

Olen väsinud, aga valge paberi maagia hoiab mind enda võimuses, see on nii meeletult lummav nõnda istungi siin ja valan oma hinge paberile, vaadates kuidas paber täitub mu hingevaluga ometi oodatud imet ei sünnigi.
Väljas on juba öö, kuu paistab üle udus seisvate kaskede ja kostuvad öö hääled, sina magad ja ei näe seda - öö ei ole sinu jaoks.

Ma tahan olla vaba aga ei saa, sinu pärast ei saa, sest hoiad mind enda küljes ja lahti ei lase- ehkki mul on vahel ükskõik ja ma ei hooli endast kõigevähematki, aga ma armastan sind ja ei suuda sind iialgi jätta, sest ma tean et sa vajad mind.

Ei tea ju sinagi kui palju on minus tõde ja valet, usaldan sind, kuid ei unusta iial kontrollida. Mõned armastavad sõnadega, mõned südamega, nii ongi usaldus kahe otsaga asi, mille vahel on piir mis ütleb, et see on oma - see võõras...
Sina “minu oma” magad, teadmata midagi minu valge paberi maagiast, ega ka kaunist suveööst, tekikese sees...unes õnnelikult naeratades – seda naeratust mulle oligi vaja.