Usalduse küsimus...

Tunnen end olevat vastik ja õel...just mina, minu enese suhtes.

Kuskil on kõverpeegel, mis muudab mu elu just selliseks, imelik on mõelda, et kõik juhtub meiega just sellepärast, et me ise vajame just neid kogemusi ja neid läbielamisi...
Aga ikkagi MIKS???

Valusad...
valusad?
valusad!
Sõnad üle mu huulte
ma kõiksusse kukun
ja keegi ei kuule...

Ma armastan...oma rumalal ja naiivsel kombel teid, kuni see ei tee teile haiget ja halba siis las ma teen seda, eksju... Mulle on vaja kinkida armastust...nii nagu hingata, nii nagu unistada ja loota...
Olen segamini aetud...

Reedel on laud...ja Ilmaplats...hmm...ei teagi, mis kell ma sinna kohale jõuan, aga pean jõudma, mind ootavad mu lapsed ja mu kuningas, mu śamaanike ja teised Ilmaplatsilised...

Ma pean olema ilus ja tubli ja saama kuningannaks nendeks päevadeks...ja see pole enam jaburalt lõbus...vaid pagana raske ja ennastületav ja ma kardan, et ei saa hakkama ja vannun alla...

Nõrk olen täna...