PIKK HÜVASTIJÄTT

Lea Arme

Puudutan su nägu, vean sõrmedega piki juuksepiiri, üle armide kätel, mööda su suur sooja keha...
Kui kaua kestab lahkumine?

 Me lahkusime sõbralikult. Kohtumiste kohta, mis toimunud valel ajal, vales kohas ja valede inimeste vahel, oli hüvastijätt liigutav – aus, avameelne. Ei jätnud okast hinge, ei kahetsust. Ei toonud ka vabadust.
Käin üha varjuna Su kannul, kuulan Su vaikimist, ootan Su häält. Mäletan Su lõhna, kõnnakut, ilmeid. Näen Su naeru. Puudutan ikka ja jälle Su nägu, silmi ja suud. Räägin Sinuga õhtust hommikusse, küsin ja vastan – kui kaua veel?
Kui kaua kestab hüvastijätt?
Me elame manipulatsioonide ajastul. Raamatud lettidel, ajakirjad – enamasti kõik kõnelevad saavutamisest, sooritamisest, võrkupüüdmise, kasusaamise, õnne poole pürigimse kunstist. Et inimene kõlaks uhkelt ja elu oleks happy. Selle nimel tasub õppida ja vaeva näha. Kui saad kätte või alghariduse, elad õnnelikult surmani. Mis on surm? Kel oleks sest midagi rääkida? Aga armastusest?

Olen palju armastusest rääkinud, teist sama palju või rohkemgi veel – kirjutanud. Ime küll, et õiglane saatus pole mu suulael karistuseks kuivada lasknud, mu kirjutajaid sõrmi halvanud, sõnaväravaid mu eest igaveseks krampi  käänanud.
Ime küll, et keegi pole taibanud küsida, kas ma ikka tean millest räägin.
Mõnikord mõtlen, et armastus on taim. Mitte tunne või unistus, aga reaalne bioloogiline organism. Miski (keegi), kel on oma vajadused, sünnivalud ja surmahirmud, oma iseseisev elu. Ta ei kuulu kellelegi. Ta ei keeldu millestki. Ole ilus või inetu, noor või vana, rikas või vaene, rumal või tark – kui taipad tunnistada ta süveräänset õigust elule, siis ta ei kuiva ega koltu.Muud polegi vaja, kui pidada seda käsku: ära tapa!

Mu lapsepõlvekodus ajas kord sõstrapõõsaste vahel end uhkeks harilik karuohakas. Õitses nii, et valus oli vaadata. Ja ilus oli, jättis ema hoolega haritud lilleklumbid sootuks varju. Emal saigi viimaks hing  täis, rookis torkiva põõsa kõige täiega välja. Miks pidada seda, millest mitte midagi kasu ei ole?!

Armastusega läheb sageli samuti.
Silitan ikka veel Su nägu, vean sõrmedega piki juuksepiiri, puudutan kulme ja nimajoont, kurde kahel pool suud. Aega anti vähe, ei ulatunud puudutama Su südant. Sestap pole liiga palku mäletada.
Ehk on siis vähem unustada?

Kive ja konaraid täis on see koobas, mis on mu kodu, ei õiget seina ega ukseauku. Mu igatsus nutab nagu laps ja ma ei oska teda lohutada. Mu sõrmed joonistavad Sinust pilte õhku, näen neid ka siis, kui surun kinni oma silmad ja katan kõrvad.Käin kukkudes ja komistades kõigi asjatute asjade vahel, millest koosneb elu, ja mul on hirm.
Kas ma oskan Sind unustada nii, et armastus jääb alles?