8.9.05

KÕIK!

Jätke mind ometi rahule...

Las ma olla, ma saan hakkama, ma ei vaja armuande, ma ei vaja teeseldud sõbralikkust, ma ei vaja teid...
...enam mitte....
Kus te siis olite, kui mul oli TEID tõesti väga vaja?

Mina saan hakkama, olen ju VOLMRE, uhkete ja murdumatute inimeste sugupuu esindaja, te võite mind painutada porri, te võite mind jalgade alla tallate, te võite määrida mu nime ja sülitada mu hinge ja lüüa mind noaga tagantselja...
... ma kukun...
Aga te ei näe, mu pisaraid, te ei näe mu valu ja mu piina...

Aga ma tõusen taas...vaevaliselt... vaarudes...komistades... AGA MA TÕUSEN!

ja jäävad vaid need kes ulatasid mulle oma hinge...
SINA, mu kaitseingel...
ja SINA, mu hingesugulane...

out of game!

2 kommentaari:

Anonymous Anonüümne ütles ...

nii uhke, vaevaline ja masendav.

ja kus ma olin kui sa sõpru vajasi.. Hmm. ilmselt poes. suure tõenäosusega kommi ja muu magusa osakonnas mõtisklemas Kas karamell on Maailma poliitilis-sotsiaalsete affääride ja probleemide seisukohalt tähtsam kui kakao..

Cheer up :d

september 09, 2005  
Blogger Liilia ütles ...

Tähh, kullake!

september 12, 2005  

Postita kommentaar

Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]

<< Avaleht