.........ja vaikus

Antidepressandid... hmm, siis esimesed minu elus, olen söönud kõike ja piisavalt, nüüd siis oleme jõudnud selleni..nii "tore"! Võibolla... ma ei söö neid siiski, lihtsalt vaatan seda rohelist retsepi oma käes ja mõtlen elu üle järele...

Otsuste tegemine on raske...võibolla on see ainuke võimalus...
Enesehaletsushood vahelduvad "mitte-midagi-teha" tahtmisega ja öised jutuajamised teevad hulluks...arvuti on saatanast, ma jätan nüüd nädalavahetuse vahele...vend sai teada mu antidepresantidest ja hakkas minuga tegelema - laupäeval hilisõhtul pärast peolaua valimist sõidame viimase praamiga Hiiumaale...aga ma ei taha...

Ma ei taha midagi, näha ei taha kedagi, olla ei taha kusagil...eitusfaas...nii hea kui mind EI olekski olemas...

Tahaksin olla täiuslik...aga ma ei ole, ma ei ole endaga viimsael ajal rahul, ma ei oska mängida larpil, ma ei oska tööl enda eest seista, ma ei suuda omada mingit eraelu, ma ei suuda ka kõigest loobuda.

Emotsioonide maha laadimise aeg...valusad on sõnad...

Armsate sõnad on sageli valusamad piitsalöögist, sest need lähevad mu südame pihta...ja jätvad neisse valusaid haavu.
Isegi kui inimene teab, et ma saan haiget ometi tõstab ta sõna mu vastu, millal ma murdun...täna...


SA
EI
OLE
MU
JUMAL!
SA
EI
OLE
MU
MAAILM!

Sa olid lihtsalt inimene keda ma pidasin kalliks, ometi sa lööd, meelega või kogemata...ma ei tea...ma ei taha teada..enam ei huvita, aga minul on piir, mõõt, karikas...ja see saab ühel hetkel täis ja siis ma lähen ära...astun välja kõigest oma elus mis puuutab SIND ja siis oled sa minu jaoks surnud, las ma siis nutan...ja haletsen teisi, kes jäävad...ja haletsen ennast, et mind pole nende hulgas...
AGA MA ENAM LIHTSALT - EI TAHA!!!
Marionettide teatritükk algab taas - esimene vaatuse, teine pilt!
Palun eesriie!