Sa oled nii eriline

ja minu käes on sinu saatus, mu laps...

Kuninganna Eithelen vaatas magavat imikut oma süles ja püüdis kuulata toast kostvat jutukära, kus mainiti aeg-ajalt tema nime
Aga mõtted hulkusid eemale...meelde tuli, kuidas nad olid Elega kuninglikus aias peitust mänginud ja Andraeniga jalutanud...

Kuninganna igatses armastuse järele..igatses, et teda mõistetaks...armastataks...hoitaks...

Ta raputas end lahti mõtetest ja keskendus...veel kilp peale...veel üks, siis võib ta julge olla...kaitsta on end vaja, ei ta ei karda väljastpoolt tulevat...ta tahab end kaitsta omeenese eest, kaitsta teisi enda eest...ja mitte mõelda sellele, mis vaevas teda juba mitu head aega...

Tasakesi mähkis unelina ta endasse, ta vajus unne...polnud ta mitu ööd sõba silmale saanud, sest unenäod hoidsid teda endas, teise ilma kutset kuulis ta igal ööl üha selgemini...

*katkend kuninganna Eitheleni päevaraamatust*