...sõprus(est)...

Tulelind laskus vee-ema rüppe
ja sisinat maailm sai täis
ja õhus heljusid liblikad
ja luik roosi suudlemas käis..

Ma olen äraväsinud...
Ma tean, et olen kahepalgeline ja peaksin püüdma olla enda vastu aus...
Aga ometi lasen ikka ja jälle end äramõjutada...miks ma ometi natukene targem ei võiks olla.

Väsimus teeb liiga, palavus...täna ma olen hea ja tore aga homme vaid sõnakõlks, kellegi huultel.
Kellegi, kes väitis end hoolivat...armastavat, uskuvat, usaldavat...ometi tegi ta haiget...sellele, kes end kaitsta ei suutnud, sellele, kes tuli minu juurde kaitset otsima ja keda ma ei saanud aidata...sest ma ei kuulu endale...
Aga midagi minus on SURNUD!!!
Ma tahan vabaks, vabaks..palun päästke mind vabaks!
Et ma saaksin vaadata end kõrvalt ja öelda, mina minus on nüüd surnud...
Kui ma Bockilt selle kirstuga pildi saan siis ma riputan selle siia üles...

Alati ei peagi olema ilus ja hea...vahel võib olla lihtsalt..surnud...

PS:Jutt on ülekantud tähenduses, ma ei hau suitsiidi mõtteid...vaid rollilehti, minuga on KÕIK korras, välimiselt, aga hing...noo, kellele seda veel vaja on???