Segane tunne on hinges...melanhoolia ja kaos...
See läheb üle nad ütlevad...
Aga ma täna lihtsalt ei jõua...

Mõtlesin elu üle järele, äärmiselt ebameeldiv tegevus, see on nagu värskes haavas sorkimine või armi kiskumine haavalt nii, et veri tuleb välja taas...ja hakkab uuesti see kinnikasvamis protsess.

Enamuse päevast ma magan...nii, 2/3 teise poole ma olelelen ja joon teed, seda mis kätte juhtub, piparmünti, melissi, hea une teed, gripiteed...ei oma tähtsust...öösel ma magan jälle...nagunii magan...
Viimati tundsin end niimoodi, eelmiste jõulude järel...stress ja ületöötamine...ma vihkan jõule, vihkan juba nüüd...
Armastuse ja andestamise püha....oo ei...ületöötamise ja ebainimlike pingutuste püha...ei mingit rõõmu ja rahu...

Pole ammu kirikusse saanud...ei ma pole usklik...lihtsalt vahel tahan minna üles toompeale, vene õigeusu kirikusse panna Püha Nikolaile küünla ja Jumalaemale ja lihtsalt olla...niikaua, kuni hakatakse uksi sulgema ja siis libiseda sealt välja öhe....
On endasse vaatamise aeg...aga mulle ei meeldi see mida ma näen....
Üks hale tüdruk, kes tahab meeleheitlikult olla keegi...siis maailmas...kui rumal ma veel võin olla ja mis on selle rumaluse hind???

Surnud on minus see väike armas ööloomake...see kes kirjutas luuletusi ja õhkas kuu poole salasoove...

Imelik tunne on, nagu oleks jälle milleski süüdi...aga ei tea milles...
Südametuna on lihtsam elada...kes tahab mu südant?
Annan ära...võileivahinna eest...killukese armastuse ja valguse eest...

Liilia tahab talveunne...igavesse tardumusse...millest ärgata ei ole võimalik, universumi kõiksusesse...olla osake taevalaotusest ja puudutada armsate põski ja sasida nende juukseid tuulena...ja seista kaitsingline vasaku õla taga...