Ma olen liiga väsinud elamast....

tahaksin kuhugi kõrgusesse vaatama külma kuud...kui jumalik on see pilt...nii minu meeleoluline, kui veel vähegi saab olla...

Väga armsa ja andeka inimese tehtud, igatsen ta järele...väga...

Ma ei jõua sedasi.... Katki teeb mind see meeletu hullus, mis mind ümbriteb, iga palake on siiski toit, toit aga on püha...

Miks mu vanemad õpetasid mind hoolima ja armastama, tegema hingega asju ja olema hea inimene... Ma ei taha olla hea inimene...ma ei taha omada südant, sest see on valu.

Päevast päeva visata ära süüa...mis jääb järgi, mida ei osteta ära, mida ei saa kuhugi kasutada, supiks või salatiks ümber teha...

Ma ei jõua enam, ma ju tean, et siin samas on inimesed, kes kannatavad külma ja nälga...siinsamas ja ma ei saa mitte midagi teha...ja see teeb haiget, hoolimatus teeb haiget, rohkem kui füüsiline valu.

Ma ei ole õnnelik...mul on vaid mu hetked, hetked, mil näen "armsaid" ja siis ma mängin neile päris elus rollimängu...et ma saan hakkama, olen nii tubli ja tore...ehkki ma tahaks hoopis nutta ja karjuda ja visata asju puruks...aga ma tean, et ka see ei aita mitte midagi...

Mõni inimene siin mu hallis elus on olemas...aga mina suudan ka neile vaid haiget teha.

masendus. Tõsine ja siis igatsus...suurte valgete lumehelveste järele...

Rulmalus, ma tean...mis teha...