Liloogia...ahastus eneses...

Ma ei saa aru, kui rumal võib üks inimeseloom ometi olla?
Ometi...ma teen seda....teen seda ikka ja jälle, kuni saan haiget, kuni jõud saab otsa ja maailm kukub kolinal kokku...

Mille nimel...ma ei tea...
Kelle jaoks..ma ei tea...
Seekord ma peaksin ju ometi olema vanem, targem, kogenum...aga ei ole...

Tegelikult avastasin huvitava nähtuse enda juures...
Alati kui midagi juhtub...keegi teeb liiga...tuleb keegi ja teeb pai...
Kui kaotad ühe inimese oma elus...saad vastu teise...
Kui lööd...lüüakse sindki...
Mingisugune tasakaal valitseb.

Vajan armastust...sellist siirast ja sooja...tahaks kellegi kaissu ja tunda ennast pisikese, armsa ja kaitstuna, jah just kaitstuna...mina, ise enda eest kaitstuna...sest ma oskan ennast vaid tappa, aeglaset piinarikkalt ja valusalt.
Aga ma seisan, jonn ja uhkus hoiavad püsti...
Sellepärast ka liilia..lilledest üks kapriissem, paindumatum, uhkem...

Ema ütles mulle õigesti...nii õigesti, et see on valus - see foto....see olengi mina...kuivanud lilled ja aplodismendid ja mask, mis varjab mind, minu enese eest...viimane valgusvihk...enne pimedusse mattumist ja alla andmist...
Vaatasin seda pilti...see on mulle nii kallis...
Nagu ka inimesed...kes....

Viimane aeg leida pehme koht...kuhu heita ja unustada, et homme hakkab kõik taas otsast peale ja hullemini kui enne, käsi valutab...ja magamatus annab tunda, homme peab uued kofeiini tabletid ostma.

Mental Note: Ma ei tohi unustada kooki!!!