Endiselt igatsedes hommikut....kui jäänud on öelda viimased sõnad...

Täna oli see päev, kui ma tõin üle oma huulte sõnad, mille ma oleksin ehk pidanud lausuma ammu aega tagasi, sõnad, mis on valusamast valusamad ja mis tegid haiget, nii mulle, kui sellele, kellele neid ütlesin.

Ma tahtsin seda öelda juba ammu...kuid alati jäi kas julgusest või sõnadest puudu, lihtsam oli alati kannatada, kui öelda, nii sai haiget vaid üks meist - mina...

Täna oli midagi muud...täna ma rääkisin kõik ära...
Ja nüüd ma nutan...On valus ja on häbi oma öeldud sõnade pärast, sõnade, mis peaksid muutma mu maailma.
Täna ma olen jälle mina ise, vaba, isemeelne ja enesekindel naine, ehkki selle saavutamine oli tõsine katsumus ja piinav avameelsus, mille pärast sageli mu elus nn "jamad" tekivad ja alguse saavad...

Ma olen katki...ja ma ei taha midagi näha ja kuulda ka mitte...

PS: Pilti on Die oma,DAst saadud, mulle tehtud...(A)