Awwwww......

Vahel on nii vähe õnneks vaja...
See on kummaline tunne, midagi sellist kogeda ja ma ei saa nüüd kohe kuidagi und...see on Aweroni ja tibukollase maagia...
Näha teda kandmas seda riietust, tunda sama tunnet, mis tookord Maskeraadil, kui ma esimest korda, seda ta seljas nägin...miks ta ei võinuks elada sajandite eest...see nii sobib talle :P
Need fotod on kõike seda väärt...
Sinna lihtsalt ei saa midagi parata...ma olen parandamatu romantik :D ja Daniel-Marki roll oli mu esimene kirjutatud roll üldse. Tegelikult...võttes asja kokku, Maskeraadis on "süüdi" Aweron! ;)

Maskeraad...minu esimene,isetehtud... neil on õigus, kes ütlevad, et see esimene jääb alatiseks meelde ja see on tõepoolest nii...
Palju on olnud selle kõige vahel...aga see on olnud mu elu ilusaim sünnipäev :)
Armsad...mäng ja maailm...

Ja see tänane tõi selle eriti eredalt meelde...
Nukker on ja hea...hea, et on sõbrad, hea et on "oma reaalsus" kuhu saab alati minna, kui siin on liiga halb...

Maskeraad...kogu me elu on mäng, me mängime, et me oleme keegi teine ja me kanname makse, ka igapäevaselt, need on meile külge kasvanud ja teised arvavad, et need olemegi meie ise...aga see ei ole nii...
Maskeraad, tulede, maskide, võltsteemantite ja pärlite maailm, kus säramas kassikuld ja tunded on madalamal rahast ja võimuihast...
Maskeraad - karvenavl elus, kus kurval klounil ei olegi kohta, kus "keep smiling" on kohustuslik ja maailm on alati sinine ja paistab päike...

Käisin täna koos Bockiga pildipeal...Ekspressi tarbeks....larpist tuleb lugu...
"Ärtu Kuningaemand ja Narr-kroonik"

Ärtu Kuninga Emand :D - nii HEA roll oli...ehk...peaaegu see kõige-kõigem, kui esimene välja arvata, sest esimene on alati esimene ja see jääb!
Ei, ma olen saanud mängida palju...piisavalt jõulisi tegelasi ja karakterid, ilusaid, tarku ja võimukaid naisi...leebeid õrnu ja armastavaid naisi....kuningannasid, emasid, peeneid daame ja lihtlabast lõbutüdrukutki (mis oli minu jaoks tänu Madisele äärmiselt võimas kogemus, mina nii veel mängida ei suudaks....veel mitte, kunagi ehk küll...)

Enda õmmeldud kleit...need unetud ööd, selle kohale kummardudes ja õmmeldes...ahastused, pisarad ja rõõm, kui see kord valmis sai...loor, kroon, ehted...see mäng andis nii palju...
Mängime mängu, mis on nagu elu...mängime mängu, mis on nagu mäng...

Ja ma tahan nutta...sest see ei kordu enam iial...see mäng ja see maailm...
Rumal minust, ma tean...ja ma ei saa ka sinna midagi parata.

Nunnu-meeter on täiga tibukollases :P
Eks siis näeb, kumb meist pildil edevam välja paistab ;)

Aitähh, Andrus!
Aitähh, Märt!

PS. Ma ei saa magada...ma tahan mängida :S