#("/%!%!"=¤#%?¤/"=¤(!"&`¤/)!"&¤?)(&~!"`¤#

...pealkiri ütleb kõik...ega Liilia ju ei ropenda avalikult...
Liilia lihtsalt on äärmiselt halvas meeleolus ja lõhub ja lammutab ja keedab ja koob ja küpsetab /iroonia koht/ ja ometi oli kõik nii kenasti...
Nii kenasti...

Hundid sai ülekallitud, külas sai käidud, süüagi sai kodus tehtud ühele armsale.
Aga hetkel olen ma äärmiselt pahane ja solvunud...
Olen jah...ja tahaks vanduda ja öelda ühele inimesele mida ma temast arvan, sellise käitumise pärast, ei loomulikult ei puutu see üldse minusse...ja üleüldse...see ei ole minu asi,
AGA tegu on minu armsatega
(kes tõstab käe minu armsa vastu, see lööb mind, kes annab minu armsale, see annab mulle, nii lihtne see ongi!!!)
ja selline käitumine tähendab üht...selline inimene ei ole minu maailma teretulnud, minu maailm ja mina ei ole tema jaoks.

Jah, ma ei ole üdini hea...ma ei ole!!!
Ma olen isekas! Ma olen egoist ja ma kavatsen seda kuulutada kasvõi kogu maailmale, kui vaja...
Sõpru ei saa valida...või saab?
Tegelikult...sõbrad on need kellega sa lähed kasvõi maailma lõppu ja kellele annad viimase leivaraha oma kotist...
Ma ei tea...ju ma siis olen segane...ju ma siis olen omamoodi, aga minu usaldust on kuritarvitatud ja tehtud seda äärmiselt alatul moel, läbi minule armsa inimese...ja
ja...
ja...
see teeb haiget! Ja ma karjun....mõttetuid sõnu siin ja praegu, milleks see kõik...ka sina oled vaid marjonett Saatuse käes ja kunagi lüüakse ka sulle Hingekella...ja tegelikult, see on ju ainult raha...
Aga usaldust ei ole enam.....ja kõik!

Ma annan andeks, kunagi....aga mitte nüüd ja mitte praegu...paegu pole mul jõudu isegi sind vihata...kahju sinust!