hall argipäev...

surub uksest ja aknast sisse...

Enesehaletsus matab enda alla ja ei lase vabaks... Tahaks uluda...tahaks koju ja eemale maailmast.

Eile kirjutasin TG-le jõulunäidendi...eriolukorras ja kiiresti...ja ei suutnud ka sealt maskeraadi eemale hoida...see on mu kummitus, mu luukere kapis, mida veel kaua pean analüüsima ja parandama, enne kui suudan rahule jääda endaga.
Maailm mu ümber kannab jõuluootuse maski, mina kannan hea inimese maski, vaikus kannab surma maski ja ma tunnen kuidas hall argipäev minust teerullina üle läheb ja kõike on vähe, nii vähe...

Kui leiad sõbra, kas saab olla üldse kindel, et sinust tõeliselt hoolitakse, või on seegi vaid MASK? Mis on sõprus, kas tõesti vaid sõna, mida me kasutame päevas mitukümmend korda, või on selles ka midagi enamat? On see igatsus täiuslikuse järele, on see lootus, on see usk, armastus....ma ei tea...

Vaatavad mind peas "me saame sinust aru" mask ja südames hoopis- mõttetu inimese definitsioon. Prelüüd klaverile ja viiulile... Mängi mulle mu prelüüdi klaverile ja viilulile ja vaata kuidas ma hulluks lähen ja naeran sinu ja enda üle!

Lähen, ära...poen maailma eest oma pehmesse voodisse, võten heldinult öökapilt "Maskeraadi", uue, lõhnava ja veel lugemata raamatu, mille armsad mulle kinkisid ja poen enda eest sinna peitu...

Diagnoos - igatus täiuslikuse järele...eriti raskel kujul, ravimatu...kunagi lõppeb surmaga.