Kaisukala...

on sinine, pehme ja meenutab natuke delfiinipoega...awww...
Just seda ma praegu vajasin! Kedagi, keda sülle võtta ja kes mind lohutaks...

Hmm, miks keegi kogenud GM-idest ei hoiatanud mind mitte kunagi tagajärgede eest?
Huvitav kui kaua see kõik veel kestab?
Ja kuidas sellest üle saaks, kiiresti ja valutult...

Ei, muidu on minuga kõik korras...aga ma kirjutasin eilsesse menüüsse MAKSA-kastme asemel, MASKI-kaste ja MAKSUteatise asemel, mille pidin saatma saatsin MASKIteatise, midagi muud ei juhtunud... No...unenägudega hakkan varsti ära harjuma, samuti nagu süümekatega ja rahulolematusega enda üle...

Viimane unenägu, enne tänahommikust ärkamist oli kurb...istusin Irvega, lauataga...suur laud, täis hõrgutisi, pokaalides punane vein. Mina olin sinises kleis ja tema oma maskeraadi kosüümis. Äkki pani ta pokaali käest, võttis maski peast , vaatas mulle otsa, nii, nagu ainult tema seda teha oskab, naeratas nukralt tõusis ja minnes teatas üle õla:"Halb roll oli..." pillasin pokaali lauale, see pudenes tuhadeks tükiks ja ma hakkasin nutma...

Ärgates oli kurk kibe...see on nii mul alati, kui pisarad alla neelan...
Veel kaks tööpäeva ja siis saab koju, maale... Metsa jalutama... Iseendaga olemine on hull...on miljon küsimust ja mitte ühtegi mõistlikku seletust või vastust...
Ma ikkagi ei armasta jõule...:S