Vahel on tunne, et ma elan ainult selleks, et õppida mitte mina ise olemist.

Ma tean, mida ma tahan - irduda reaalsusest ja põgeneda iseenda eest.
Unenäod on kummalised ja valusad...segased ja magada ei saa.

Seekord siis vaatasin, kuidas kõik larparid paigutati hullumaija - kõik eranditult, sest nad rikuvad ühiskonna moraalset ja vaimset tasakaalu, nad ei ole lihtsalt normaalsed.
"Hulludesse" suhtuti nagu haigetesse lastesse - ülihoolitsevalt ja samas karmilt. Kõik käis range režiimi alusel ja med.personal oli varustatud uinutipüssidega, liikusid alati kahekaupa ja isegi naised olid totaalsed "kapid".
Minu jaoks olid "haiged" ju kõik harilikud, nii nagu nad päriselus on, head ja armsad inimesed, keegi neist polnud oma olukorraga rahul ja "tuumik" hakkasid töötama välja plaani põgenemiseks.
Esimene katse ebaõnnestus ja nad paigutati eraldi üksikpalatitesse - käisime neid läbi ukseakna vaatamas...
Teise katse ajal kui põgeneda üritati avanesid äkki kõik uksed ja rahvas muutus väga rõõmsaks ja plaksutati ja kutsuti välja mängujuhte... see oli LARP!

Ärkasin üles...kell on neli hommikul ja magama enam jääda ei suutnudki...nojahh...juhtub, nagu öeldakse...

Head ööd teilegi!