...

see maailm sind peab hoidma
ja sina pead hoidma maailma
ta on nii soe ja pehme,
tal on kaks niisket silma
kaks niisket lapsesilma,
mis võtavad sinult su rahu,
et tunned et kuidagi enam
sa oma maailma ei mahu...

Vahel on tunne, et tahaksin olla enamat kui ma olen...
Vahel ma ei oska olla... Ei oska leida sõnu mida öelda,
ei suuda, leida mõistlikke tegutsemisi...

Ma ei saa olla su kõrval, su lähedal, kui sul on valus.
Ja see teebki mulle haiget, nii haiget...
Hirm, et ei oska aidata, ei oska olla... Olen vaid kasutu olend, kelle puudutusest variseb põrmuks maailm ja sõprus...

Palun anna mulle andeks, et ma ei oska olla keegi muu peale iseenda...

PS: Maailm on kummaline...või mina olen kummaline ja maailm on normaalne...