Liilia: Niuks..sa siis ei hakka?
Sonny: Ei, pigem mitte…
Liilia: Aga ma vähemalt üritasin :S
Sonny: Ei mossita, leiad uue ja parema…
Liilia: Ei tea kelle? Nagu neid oleks võtta… See pole niisama, see on midagi muud, see on usaldus ja muud asjad, seda koos teha suudavad vaid sõbrad, kelle vahel on midagi!
Sonny: On sul neid vähe! :O
Liilia: Ära kaldu teemast kõrvale!
Liilia: Sõprusest, me ei räägi…vähemalt mitte täna! Täna ma tahtsin sinuga rääkida mängust ja sina tegid mind kurvaks…
Sonny: Ei kullake, sina tegid end kurvaks, hellitades asjata lootusi, ma pole larpar.
Liilia: Ja siis…. Nagu mina oleks? Ma tahan teha täiuslikku mängu! Saad aru…ükskord elus!
Sonny: Perfektsionist! Nagu tavaliselt! :P Tubli…ja mis mina sinna puutun…
Liilia: Sina oled…noh, selline kes mõistab mind poolelt sõnalt, me mõtleme sarnaselt, mäletad kui palju „hullusi“ meie kaks suutsime koos välja mõelda…
Liilia: vanade aegade mälestuseks…pliiz (A)
Sonny: Vanad ajad on möödas…
Liilia: Ära ütle, et me oleme vanaks jäänud…rooste läinud… Ma mäletan siiani, kuidas sa jõulupeol seda „stripparit“ tegid ja mina pidin sinuga tegelema – alates epileerimisest ja lõpetades riietamisega – aga see oli TASE! Kutsik ma vajan sind!
Liilia: Ainult see üks mäng! Palun! (A) Vanade heade aegade meenutuseks – sa ju suudad…
Sonny: Sa oled alati suutnud mind ära rääkida… Aga ei… Sorry, Sipsik! Ma ei saa, ma pole enam see…
Liilia: Pole hullu… sa oled ikkagi kallis!
Sonny: Sa mulle ka!