Krooniline...

kevadväsimus on mind leidnud, hing on räsitud, vaim on näljas ja keha on viimasele säästureziimile surutud, tahtejõu najal püsti...
Milleks?
Pareme tuleviku nimel, helge homse nimel - milleks mulle olevik, milleks hetk, milles ma praegu olen, ma ei vaja seda, oh, ei.

Jonnakana ja uhkene löön pea püsti ja selge pilgu kaugusesse ja astun oma rada, see tee mida mööda ma lähen...on MINU TEE...