Kurb aga pidulik...

Kokkuvõtvalt võin öelda...
Ma ei lähe ikkagi Lost Continenti tööle... Elu on selleks liiga armas ja tervis liiga kallis. Ei rahvas on seal tore, aga töötingimused üle mõistuse ja milleks loodi need eurostandardid? Selleks et töötajaid kaitsta, mitte et neid eirata, pole viga otsime edasi...
Ma ei karda tööd, ma saan kõigega hakkama, aga minult ei tohi võtta seda ainust, mis mulle on jäänud...

Depresioon süveneb, käsi ei parane (ise loll, käisin haige käega proovipäeva tegemas...)kõige kallim on see, mida sul parasjagu ei ole... Olla suvel haige, 3 nädalat...kodus ja mitte midagi teha...nii, võib ju hulluks minna...erti kui ma näen...mida on vaja teha ja kuidas peaks tegema...

Õnn on selles, kui su ümber on armsad inimesed...veendun selles üha enam ja enam.
Vabandan kõigi, ees, kes soovivad suhelda, aga ma teid viisakalt eemale tõrjun.
Ei ole suuteline suhtlema...selleks et minuni jõuda, tuleb enne purustada minu kaitsemüür ja ületada vallikraav...