...mängust nii ja teisiti....

Jah...mida ma oskan öelda...

Mulle ei meeldi kui isikliku elu OG täiega keset mängu ja korduvalt sisse litib, seekord siis nii hullusti, et GMi täiega pehmesse kohta saatsin... ups...juhtub...
Seletused selle kohta...
4 messi + 2 telefonikõnet (õnneks suutsin mitte segada sellega teisi ja varjuda kõneajaks omaette)

Daleiosest rääkides...ma parem vaikin heaga...kurjaga vaikin ka...kui ma kunagi mõistan ja adun selle kuidas seda tegelast seletada siis ma kirjutan sellest romaani...midagi lühemalt öelda on võimatu.

Daleios lihtsalt ON Daleios.

Mängu algus oli sürr...
Koobas, 60 teeküünalt... Laulu hääl kajamas võlviga laes ja jõudmas kontideni, rakkudeni...hingeni....meeletu hirm ja Daleiose toetav sõna mängu sisseminemiseks...mu käed värisesid...jalad värisesid...hing värises...
Tahtejõud oli olematu ja ainult sisemine uhkus sundis mind mitte minema jooksma...kui tema suudab, suudan mina ka...

Tegelikult nüüd mõistan, et temal oli ehk rohkemgi hirm ja vastutus ja kohustus...
Imestan siiralt ta soojust ja mõistmist, ta on hea õpetaja...millal tuleb aeg, kui ma oma õpetaja vääriliseks saan... Never...see kõlab usutavalt.

On hetki, selles mängus, mida ma ei tahaks kunagi oma päriselus kohata...ja on hetki, mida ma oma päriselus taga igatsen...vähemalt, ma julgesin seekord end ületades mängida ennast üle, ma saan öelda, et mina olingi kuninganna...

Öö...vaikus....isegi ei olnud tunnet, et oleme Tallinnale nii lähedal.
Armsad inimesed, armsad situatsioonid...laul...hääl...meie aja muinasjutt.
Kas ma nüüd oskan siis mängida?
Ei...aga ma suudan mängida oma tegelase vastavaks...kui vaja siis õelaks, kui vaja siis soojaks, hulluks, "pandavaks"....mida iganes...kui ma end kokku võtan siis ma suudan...

Igas mängus seda ei julge... ei suuda...
Jah, vigade paradnust tuleb tegema hakata...
siis kui asjad on paika loksunud...

Ja ma ei suuda ikka veel karjuda...ja ma ei suuda taluda, kuidas Daleios mängib valu ja piina ja ahastust....see on liiga sürr...liiga elutruu, nii, et mul on tahtmine katta kõrvad kätega ja minema joosta, mitte kuulda seda valu või siis hoopis küsida, et kas me ei peaks sulle kutsuma kiirabi...

Ehh, mina olengi "paanika ja korra-likkus"...Mis teha, kes on kallid, nende pärast on ka hirm... Sellel mängul aga on kõik kallid...

Kats...armas väike Kats...tema tegelase tohutu jõupingutus koos hoida kuningapaari, hoida neid tegemast vigu ja mitte talluma tunnetel. Sinu armastus oli see, mis suutis päästa Suvistepühadel maailma, minu jaoks vähemalt küll... Sa olid alati olemas, alati minu kõrval...hetkedel, mil ma ig sind vajasin...nii üllas väikesest armastavast Ivonne´st, nii puhta hingega ja sügav tegelane...

Zelor....või Yngvar...või hoopis Elernaeh....keda mina temas kõige rohkem nägin...ehh, kahju muidugi, aga Sa lihtsalt oled nii oma "isa" moodi :P
Jah...see oli MÄNG!!!

Liilia-apteek igale mängule!
See on tänase päeva moto :P

Mental note.
Seljal on mingi punane vorp...üksik...ei tule pestes maha...
Põlv oln sinise-lillakirju.
Valge kleit tuleb vist kaltsuks visata.
Hing on toidetud...tea kui kauaks...
MA ARMASTAN inimesi...kõik inimesed on ilusad ja head!

PS.
Millal avanevad silmad?
KÕIK EI OLE NII -
NAGU PEAB
JA MA PEAN
SELLEST VAIKIMA!