Väsinud...

Palun imet, tillukest imet, mis annaks võimaluse jätta kõik nii, nagu on...
Oh, ma palun ju tegelikult nii vähe...
Homme selgub tõde...ja siis...

Ma tahaksin olla keegi teine...täna, keegi ilus ja hea..aga ma ei ole...
Pean rääkima armsate inimestega!
Pean olema korralik, pean...aga ei taha...
Vahel on mul tunne, et mind ei olegi tegelikult olemas, nagu ka teid...see on vaid unenägu, ma kohe ärkan sellest üles...ja miski pole nii nagu varem...

Ma pole selline nagu praegu, teie pole sellised...te olete vaid mu fantaasia ja kujutlus...unepilt, mis ärgates kaob...ja ma ei teagi tahan ma siis ärgata või mitte...
Milleks on internet, kui selle kasutamine on selline nagu ta on???
Miks te teete nii, et minu 3 kuu töö saab vastu taevast lasta mingi sajandik sekundiga...MIKS???

Ehh...masendus ja hirm....saate aru, ma tahan seda mängu...tahan seda rohkem, kui jõule, rohkem kui "Uut punast vihmavarju" rohkem kui....
Melanhooliline illusioon...ja kübeke lootust...ainult kübeke...ehk sellest siiski piisab...