...

öös on asju ja öös on inimesi...

Vahel tahaks võtta mõne inimese kaissu ja lihtsalt kallistada teda lohutavalt...ja siis riielda läbi ja panna nurka seisma...justnagu oleks kõik siin maailmas nii lihtne ja arusaadav.
Aga ei ole...

No pole oluline...saame hakkama...ma loodan.
Kui ma neid sõnu siin kirjutan on kell päris palju...aga see ei heiduta mind. Olen ööloom...öö on minu teine kodu ja Öö-Liilia minu teine nimi...

Ma arvan, et hakkan Temast üle saama...tasapisi, eufooria on asendunud hüsteeria ja igatsus igavlemisega...mõtted on selged ja lihtsad...mina olegi vaba hing...mind puuri ei peida ja vaka alla kinni ei pane...
Mõtlen, et nii ongi tegelikult parem...sukeldun töösse ja nimetan seda väikeseks avastusretkeks "Teel iseenda juurde".

Minu maailmas puudub tasakaal, sest tasakaalu võtme andsin ma ära, ma ei vaja seda, mina olengi kaos ja meeleheide ja korralagedus...
Ootan, aga imet ei sünningi...me arvame teadvat tõde, aga see on vaid mäng...mäng ümber inimhingede tühisuse ja eluhääbuvuse reeglitega raamitud seinad panevad kannatuste pärja krooniks pähe...
Pole vaja muretseda, ma hulluks ei lähe...

Lugesin luuletusi...Sinu omi, neid mis sa mulle saatsid...sa oled nii armas...
Ma nii tahaksin Sinu heaks midagi suuta teha...aga usu, parim, mida ma saaksin teha on nii "Mitte midagi tehes" - sest see ei ole minu mäng...
Aga mu armastus on alati Sinuga...


Meeleheitlikult vajan kedagi, kes sobiks mängul ühte kindlasse rolli...
Roll: Meestegelane, ig vanus 16-17.a, 11.kl, väljapoole elav, elavaloomuline, siiras, jäärapäiselt jonnakas, armas ja avameelne, siiraste heledate silmadega ja pikemate (soovitavalet heledate või pruunide) juustega, isemeelne ja isepäine...heatahtlik, kuid kergesti mõjutatav sõprade poolt jne, jne...

Maskeraadi needus...on tabanud esimesi ohvreid...
Mul on puudu ainult 13 tegelast vist....go me!