Liiga palju...

Ma andsin endast kõik, küsimata, kas ta üldse vajab seda.
Esmaspäeval koju jõudes kukkusin kõige riietega voodisse, enam ei mäletanud midagi, kuni hommikul kell äratas, kes see selle äratuse peale pani...ei mäleta...
Ma tean küll, et on ohtlik jagada oma energiat...eriti ohtlik on teha seda salaja...ja lähikontaktiga...

Ma ei tunne piire, annan endast liiga palju...ma armastan Sind, nii nagu armastatakse sõpra, nagu venda...nagu...ma ei tea...
Ma ei suuda sind sellisena vaadata...
Anna andeks, ma ei tohi enam nii teha...sest tean, kui annan endast liiga palju sulle, ei suuda ma ise edasi minna...aga mul on vaja seda...ma pean elama, kõige kiuste ja teadmine et sul on sellest parem annab mulle jõudu...

Ma olen väsinud, aga õnnelik, sest Sa seisad nüüd paremini püsti...kallis oled, nii kallis, et seda ei suuda üles kaaluda kogu maailma kuld...ja rumal oled sa ka...armsasti rumal...täpselt nagu mina.

Ma tahan...koju...emme juurde...ehk laupäeval jõuan sinna lõunase rongiga...ja siis Diega maja vaatama, et mängu saaks paika...