...

Rändurid on ringiga algusesse tagasi jõudnud - aga nagu sageli juhtub, ei ole kodu, kuhu naasetakse peale pikka reisi, enam see kodu, kust kord lahkuti. Maailm on muutunud, haldjad ja inimesed on muutunud. Lõpp, mida nõnda kaua on oodatud ja kardetud, on silme ees. Kaks ilma on peaaegu kattunud, aeg ja ruum on segi löödud. Haldjakuninganna on surnud ja tema poeg vastu kõiki seadusi kuningaks kroonitud. Sügaval mälestuste varjatud soppides on suletud uks. Viimane võti on kätte antud, aga mis see on? Ja millise ukse peaks see avama?
Xelyn on tulnud ja loss heliseb valgusest, aga pimedust on veel palju ja aega meeletult vähe. Algab võidujooks Aja ja Ruumi enesega, ning puudutamata ei jäta see kedagi.

Võibolla nii oligi parem...
Ma ei tea, ma ei oska selleleküsimusele vastata, las siis olla nii nagu sa tahad, ma ei ole enam endine ja ma ei suuda enam midagi muuta - liiga hilja on seda kõike teha, liiga hilja.
Kuninganna Eithelen on saanud üheks osaks minust, mu esimene sarjaroll, mis kestis mitu mängu....raske, tõsine ja mis parata, alati valesti mängitud Su arvates...

Lihtsalt....valu läheb üle...
Kunagi....kõik muutub....kunagi....
Veel lihtsalt ei ole see aeg, ma olen väsinud olemast see, kes sa arvasid mind olevat...

Külm on.....valus on....hirm on ka.....
JA MA TAHAN TAAS SUUTA MÄNGIDA.....