Ettevalmistust alga...

Lumintsa

Tema salkus ja ebamäärast karva juuksed on peidetud räti alla...kui ta läheb, kiirel käigul liipab järgi vasakut jalga ja tundub ka vasak õlg olevat madalam paremast, kergelt kühmu vajunud, aga silmad on terased...terashallid...“mama Lu“ – nii kutsutakse teda turgudel ja mujal, kus teda tuntakse, öelda talle „mama Lu“ ei ole lubatud mitte igaühele...see on juba privilieeg omaette, siis oled sa tema heakskiidu pälvinud, kui sedasi öelda tohid.

Teistele on ta ikka Madam Luna – kui ta oma kirevas bunuaaris ühes vanalinna keldris külastajaid vastu võtab ja neile kaarte paneb või klaaskera vaatab. Töö on töö ja iga üks jäägu oma oskuste ja ameti juurde.

Tal on oma Saatus – olla nägija ja võtja...võtta needus, päritud emalt, kes selle omakorda oma emalt kaasa sai, kuid tema isa ei olnud mustlane – seepärast on Lumintsa saatus olnud veider ja ebaharilik, noorukesena kõrtides tantsimisest ja rändamisest Ungarist läbi Poola siia Eestisse.

Tema vanus on ebamäärane...vanust ei maksa „mama Lu“ käest küsida...see pahandab teda, kui ta vahel lõkke ääres istudes mõnel suveööl avaneb, siis jutustab ta lugusid kaugetest aegadest ja maadest nagu ta oleks ise neis osaline olnud...nälga näinud ja alandust talunud...põgenema pidanud, end varjanud ja kuidagi ime läbi pääsenud.
Omadele on ta lihtsalt „mama Lu“, on ta ju oma seltskonnast kõige vanem, kogenum....lepitaja ja kooshoidja. Tema sõna maksab, isegi, kui selle üle vaieldakse või karjutakse teine kord päris põhjalikult, kui mama Lu tahab, on tal ikka päris vali hääl...
Armastab üleolevalt ühe suunurgaga muiata, irooniliselt või üleolevalt, kuidas parasjagu meeldib.

Ta on kohati tuline...sädemeid pilduv...tunnetab inimesi läbi ja kasutab siis ära...sest elu on nii õpetanud, „mida küla mustlasle seda mustlane külale“ võiks lausa öelda...
Kuskil sügaval südames on tal hea süda...aga seda ei ole ta just eriti aldis näitama. Nii on parem, seal südames on ka valu...oli tal kunagi armsam, keda ta väga armastas, kuid kellest Saatus ta lahutas. Mustlased usuvad endeid...ja samal päeval kui sündis ta poeg – teadis Lumitsa, et ta mees, tema lapse isa - ei tule kunagi tagasi, poeg kellele andis ta mehe nime...päris ka oma isa Saatuse.

Lumintsa on jälle üksi...maailmas...saatjaks vaid veider kamp...kuidagi peab ju ära elama. Nii ta enda juurde korjaski :Miko, Romanos, Fonso.
Neis kõigis on midagi....mis meenutab Lumintsale tema poega...aga seda ta neile ei ütle.
Nad lihtsalt hoiavad kokku ja täiendavad üksteist. Tema „sulikamp“ nagu ta vahel armastab neid nimetada...kui nood jälle purjutamast näljastena ta uksetaha ilmuvad, või kui ta Miko haavu jälle tohderdama peab... või lohutama Romanose õnnetut armastust....või kuulama Fonso kurblikku flöödimängu...

Ja siis on veel Elviira, kes ootab last...
Tõenäolislet, vihkaks Lumintsa teda...too trügis liiga ligi, kui too poleks mitte sellises olukorras ja selline „kummaline“ siis....

Aga Saatuse vastu ei saa...seda teab mama Lu väga hästi ja nii ta siis asutabki end minekule, on kevad ja rännukihk sunnib teda tema pimedast ja umbsest keldipugerikust, kus ta ennustustuba asub taas maad mööda rändama minema, kuni tal veel selleks jalgades jaksu on...
Laatade ja muude suur-ürituste aeg on käes...vaja on pisut teenida jälle...

Ettevalmistust alga!

Kohe pärast tööd tormasin poodi ostma asju, pooli ei saanud ja pidin vaatama kuidas ilma läbi saada.

Nüüd on küsimus, kas teha kaneelisaia ja viineripirukat ilma pärmita pärmitaignast või leida sobivam lahendus - leitud!Pärmi-lehttaigen, külmutatud...
See pole ikka veel päris minu roll...ehkki sai mitu head aega Irvet "piinatud" ja siis Altoniga räägitud, plaane peetud ja korraldatud meie "pesakonna" elu-olulist olukorda.

Ma tean, see on kõik ainult Hulkuri süü... :D :P
[näe..seekord, keegi ei saa öelda nagu kanalis, et Mimic on kõiges süüdi ;) ]
Mina ise tahtsin mängida head ja armast vanaema, kes lastelaste juurest linnast tagasi maale sõidab oma koju...kes pole 20.aastat käinud Tallinnas ja on täis erinevaid muljeid ja omaküpsetatud kooki pakub ja inimesi "surnuks" räägib...

Ja siis....tegi Hulkur sellest soovist...kannapöördega rolli...nagunii tema...Aga ei ole hullu, kõik on veel ees ja ega hullemaks kui see roll praegu on enam minna ei saa...
Noh tegelikult, eks ma põen...ja püüan seda iroonia taha varjata...ja kaitsta ennast enese eest...
Kõik vajalik on tegelikult kokku pakitud...motivatsioon vaid puudub...
Tegelikult...noh...seal on ju enamus kõik mu armasad koos...

GELEM, GELEM LUNGONE DROMENSA
MALADILEM BAHTALE ROMENSA
O ROMALE KARIK TU ME JAVEN
I SARENSA BAHTALE DROMENSA

A ROMALE, A TšAVALE

ISSIS MANDE BAARI FAMILIA
ROS šTšURDIA LA KAALI LEGIA
JAVEN M ANSA DAI KHETANE ROMA
BAHTALE SI DAI ROMANE DROMA

A ROMALE, A TšAVALE