Maale tagasi...

Oh kuidas ma ei tahtnud täna linna tulla...
Maal on nii ilus.
Jõgi ajab üle kallaste, urvad ilmuvad puudele, lõhab juba kevade järele, nägin liblikat algul kollast mida ema näitas ja siis kirjut ka. Lapsepõlve soe tunne puges hinge... Kodu ikkagi, veel minu kodu...
Rabelesin kevad-töid tehes, käsi valutab ja puhkust ei saa, kuid hea on - kevad on.
Mingit tuju midagi muud teha ei ole...isegi mängida ei ole tegelikult isu...või on asi rollis...või on asi minus...pigem on asi siiski KEVADES, mis teeb mu nii rahutuks ja rännuhimuliseks...peaks Tartusse, õde Evelile külla minema, kuningas Daleiosega jäigi tookord väljas käimata...ja Lee...teda tahaks ka näha...
Mis toob mulle meelde selle, et mul on kroonika kirjutamata...ikka veel :S

Vähemalt sain ma ühest asjast aru, soovida ei ole mõtet - soovid ei täitu kunagi, või kui siis muutuvad nad vastupidiseks ja ei maksa usaldada inimesi...ei maksa...kui just ei taha vägisi haiget saada...

Tahan äikest, sellist suurt ja puhastavat. Vaja oleks puhastada hing, ma ei taha seda linna...siin on kõik nii võlts ja vale. Sõidaks reedel maale ära hoopis...ja jätaks selle mängu vahele...

Armsad on olemas, kuid neil ei ole aega ja tundub, et mida lähemal nad on, seda harvem neid näeb, aga armsaid on vaja näha...siis saan tunda, et olen ehk kellelegi vajalik, et kõik on nii nagu peab.

Ma tahan maale tagasi...siin ei ole seda mis on seal...

Varsti on ühe armsa inimese sünnipäev....hmm....noo...ma peaksin mõne järjekordse "liilialiku-lollusega" hakkama saama....noo...ma ei tea...
Aga võiks ju :P

Noh...ja kogu loole vajub krooniks pähe see kellakeeramine!

PS:
Hea, et lollus pole nakkushaigus,
muidu peaksin kogu elu istuma karantiinis.

PPS: Kevad - on vist pähe hakanud...juhtub...
(A)