Mina ei taha...

Kunagi tuleb aeg, mil ma õpin elama oma elu.

Ma saan kõigest ilusti aru, aga selle jägi elada ei suuda...
Peaks nädalast kiire kokuvõtte tegema.

Teen tööd, siis teen veel tööd ja kui jääb aega siis natukene tegelen veel töö tegemisega, siis peale selle teen tööd ja kui ma eriti korralik olen, siis teen veel tööd.
Muidu on kõik korras tööl, sest ma teen ju ometi tööd. No, muidu on kõik kenasti, aga ma unustasin veel mainida, et ma teen nüüd tööd ka.
Ja kui ma sellest kõigest veel väsinud ei ole, noo, siis ma loomulikult teen tööd!!!
/irooniline muie/

Peaks elu hankima ja juuksed punaseks värvima jälle, ikkagi kevad läheneb!
Näen unes õudukaid. Igaks juhuks siia ei kirjuta, äkki lähevad veel täide...hirm hakkab nii.

Rogilarpi rollilehte ootan, hoian end küünte ja hammastega eemal klaviatuurist ja messengerist, et mitte leida mõnda GMi ja teda piinata...
See ei ole ju ometi uudishimu, oh ei...see on vajadus, heaks mänguks korralik ettevalmistus teha...(mis nagunii tegemata jääb tänu tööle....:S)
Aga...kuna ma praktiliselt iga nädalavahetus rongiga sõidan isegi kaks korda...siis...see elamus on mul niigi olemas...jääb üle end rahustada ja väita, et ma harjutangi mänguks rongiga sõites...

Tuju on kuskil metsas....ja ma ei tea mida temaga teha...
Mõni inimene...oh jahh...noh, ma ei tea...
Ma tahtsin sind aidata aga sina ise tõrjud mu endast võimalikult kaugele...olgu siis nii, ma ei sega sind enam, ma saan ise endaga ka suurepäraselt hakkama...vist...