..sa ju armastad mind...

...mees vaatas loojuva päikese punavat ketast, kui see aeglaselt merre vajus.

Ta käis siin õhtuti sageli, see oli olnud nende istumiskoht, siin suure kivi juures...
Ta paistis väsinud ja nukker, nüüd, üksi olles sai ta endalt võtta selle "ma saan väga hästi hakkama" maski ja ta näol oli kurb-valus naeratus, mis tõi meelde olnu ja selle, et mitte miski ei ole enam nii kui varem...

Elu habras niit oli katkenud ja võtnud temalt liigagi palju...

Võtnud, andmata midagi vastu....või siiski...

Tasakesi tuli mööda liiva tema juurde neidis...ta õhulise heleda kleidi värvis loojuv päike õrnroosaks ja tuul mängis ta vallatutes lokkis juuksesalkudes, millele oli ta surunud lõhava lillepäraja.

Midagi küsimata istus ta mehe kõrvale maha ja pani pea ta õlale, surudes sooja otsides end tema vastu. Läbi õhukese riide tundis mees, tema südame rabelemist põues, nagu oleks seal peidus üks rahutu lind, kes ihkab vabaks saada...lennates taevasse loojuva päikese poole...igaviku poole... Lõputa igatsus, mille tüdruku kohalolek veelgi teravamalt esile tõi.

Mees tundis klompi kurku tõusmas ja silmadesse vajuvaid pisaraid...ta tõmbas salamisi käega üle silmade, pani siis selle ümber tüdruku habraste õlgade..."Homme on kõik teisiti" lausus mees ja vaatas loojuvasse päiksesse...

"Sa ju armastad mind..." sosistas tüdruk ja ootamata mehe vastust tõusis ja jooksis kergel sammul mereni, heitis kleidi ja pärja rannakivile ja heitis end peaaegu peegelsiledasse vette...

/Maskeraad 3, ......................tegelase päevaraamatust/

Parem on nii, kui ma põgenen oma mängumaailma, nii ei ole valus, nii ei ole seda põrgulikku valu, mis tahab mind murda ja muuta tagasi endiseks, aga ma ei taha tagasi...

Elame üks päev korraga ja homme on alati parem kui täna...

Annan Sulle andeks, et Sa saaksid endale andeks anda ja siis suudan andestada ka endale.