...tagasi...

Olen tagasi tsivilisatsioonis...
Aitähh, kõigile, kes mind aitasid langemast musta pessimismi ja masendusse, minu elu ühel raskeimal hetkel, aga Saatus ei olnud oma sõna veel öelnud ja ma olen tänulik, et ta andis mulle veel aega ja lapsepõlve...et saaksin seda veeta koos oma armsa vanaemaga.

Hetkeid, milleda tähtsust saab mõista vaid siis, kui neid tahetakse sinult ära võtta - võibolla saamegi elus liiga palju asju iseenesest mõistetavana, sest nii on see olnud ja peab nagu olema...
Aga kõigele muule lisaks on veel ka AEG, mis ruttab ja millel on õigus võtta ja anda, hoida ja kaitsta või siis seda mitte teha...ja anda Saatusele vabad käed...

Öösiti istudes ta voodi juures oskamata midagi teha...hirmununa elu ja surma müsteeriumi ees...mitte magada, nagu oleks minu magamatus midagi muutnud...võibolla muutiski, aga ma ei tea seda.../ja ma ei mõista eesti meditsiini, ehkki Kärdla haigla inimesed on fantastilised!!!Minu siiras tänu ja kiitus kuulub neile/
Ma ei tea, kust ma leidsin jõudu...kellelt olen pärinud selle meelekindluse ja rahulikkuse olukorras, kus satutakse meeleheitele ja kõik keerleb armsa inimese ümber, kes on väga suur osa minu ja mu venna lapsepõlvest....minu maailmapildist ja minu "kõike armastava" loomuse kujundajaks olnud aastaid, niipalju kui ma ennast mäletan, mäletan ma ka teda...

Meil on veel aega...ja täna õhtul, tänan ma jälle mõttes Loojat, kes andis meile veel aega ja ei kutsunud enda juurde inimest, kes tähendab mulle ja mu perele nii palju...Ma usun tema täielikku paranemisse ja sellesse, et armastus ja lähedased teevad imesid!

Elu on üürike hetk
selle tähendust mõista ei suuda
enne kui vaikub kõik

suutmata midagi muuta...

Saatuse karedad käed

mõõdavad eluliiva

ja kui sa sii ära läe´d

saad endale inglitiivad....

Hiiumaa, 15.juuli, 07
kell:03.19