Ikkagi...

Olen suutnud end mobiliseeruda ja organiseerida endale sisustatuks kõik õhtud nädalas, mida ei täida tegevus täidab kulgemine asukohast A asukohta B...
Enesega tegelemine, või enese sundimine minema magama...uni pidavat ju andma unustust...

Aga ka see ei asenda seda tühjust, mis on minus siis kui ma sulgedes enda järgi oma toa ükse ja võttes näolt "ma saan alati hakkama" maski ja istudes arvuti taha, püüan muuta kõik olematuks...
Ma ju tean, et kui Sa ka tuled...taas kunagi üle mu ukse, siis enam mitte sellena, kes Sa olid mulle varem.

Ma ei tea...kas ma tahangi tagasi seda, mis oli varem...pigem tahaksin seda teadmatust ja lootust, et veel on mida uskuda ja loota, kui rumal minust...
Mäletan veel seda sügist, milles sai MEIE sügis...kõik nagu on...ilmad on samasugused, just nagu mulle meeldisid ja mida sina nii kippusid vihkama, pugedes mulle lähemale ja otsides soojust...
Armastus ei saa kunagi otsa...Meie oma ei saa...sõnad...sõnad...sõnad...

Täna ma ei ole mina...võibolla nii ongi parem, aga see "parem" ja miks just nii selgub alles hiljem, nagu on tagantjärele tarkustega alati...

Ma olen lihtsalt väsinud...ja ma ei suuda Sind kõigest hoolimata isegi vihata mitte - NÕRK!
Ma annan Sulle andeks, sest Sa ei tea, mida Sa minuga teinud oled...