RPR õppuse raport ;)

...kui ma kõik algusest ära räägin...siis algas kõik reedel, tegelikult küll juba neljapäeval, kui selgus, et reedel on 2 lauda, ja kolm kringlit + päästerühma toidu ettevalmistuse ja pakkimine...

Egas midagi, kell 5-eks tööle hommikul ja hakkama sain, olin isegi Tiina saabumiseks suutnud pea-aegu enamuse asju kokku pakkida...
Ma imetlen selle neiu, meelekindlust....tassida alla selline kogus toiduaineid...ja mahutada see kõik autosse! Noh, NAISED, ma ütlen ;)

Ehkki sõitsime välja hiljem plaanitust, olime siiski esimesed kohalejõudjad...
Kõndisime, mööda tühje valgustatud hooneid ja arutasime selle üle, et kas see on tseen õudusfilmist, või siiski reaalsus...lõbus oli...

Edasi ei olnud enam nii lõbus, kui meie pingutustest hoolimata, ei läinud tööle pliit....üks plaat läks leigeks ja see oli ka kõik...tundisn paanikast endas tekkivat...lootust ekstreem toitlustamisele oli õhus tunda...
Õnneks oli suur pann olemas.....mis aga oli lootusetult käest ära lastud...ja mida ma ei suutnud puhtaks teha...siis tuli Tiit ja küsis, et millega saab ta aidata ja tegi ise selle suure panni puhtaks...
See oli nii kena temast, ehkki ta on üks juhtidest, ei kartnud...või õigemini ei põlanud ta seda räpast küürimist...ehkki ta oleks saanud selle lihtsalt delegeerida kellelegi. See ongi üks asi, millega ma päästerühma juures ei ole veel harjuda suunud, et nende eesotsas on sellised inimesed...Tiit, Taavi, Ilmar, Priit, Krista, Karmen, Tarmo, Rain...kõik ei tule meelde...aga kui midagi oli vaja olid nad alati olemas...

Õhtusöögi laua ümber koos...lihtsad inimesed, kuid ometi... Tundsin, et head inimesed on...

Siis aga ei jaksanud ma enam...kell oli üle südaöö...ja kuna mina pidin ärkama vära, siis eelmise öö 5h andis vägagi tunda...
Hakkasin just uinuma, kui tuli keegi krabistama....Tõstsin pea ja vaatasin,mis toimub, see oli see, armas valge peaga noormees, kelle nime ma järjekindlat meelde ei suuda jätta...

Igatahes, mingi kell kolm ma vist suutsingi kõigest hoolimata uinuda...

Kell 6 helises äratuskell ja ma kadusin oma valdustesse...Olin täielikult kapsastunud... Aga kuidagi hästi rõõmus ja rahul sealjuures...

Soojendasin panni ära ja tahtsin hakata seal muna praadima, mis aga oli võimatu, õnneks suutsin raisata ära proovimise jaoks vaid 3 muna...kiire ümberorientatsioon ja homikusöök valmis tõrgeteta...

Koolituse pausidega tegelesid tüdrukud ise, mina tegin lõunaks valmis bolognese kastme ja spagettid ja jäin armsaid ootama.
Vahepeal oli küll tunne, et ega nad vist ei jõuagi..aga nad tulid, pärast seda ma hakkasin õhtusööki tegema.

Ja Karmen saatis "Metsalised" pärast vestlust metsa üle vaatama...ehh, mina hakkasin muretsema...sest hakkas juba hämarduma, kuid neid ei olnud ikka veel tagasi...siis tuli Pets ja suurendas paanikat veelgi...imestades selle üle, et nad ikka veel tagasi ei ole...

Rahustamiseks ei sobimidagi muud paremini, kui söögitegemine ja ma hakkasin vaikselt keetma pannil kartuleid...Olete proovinud keeta kartuleid suurel pannil, aknad udused ja tunne, et ega valmis jõudmiseks ei ole lootust...

Hakkama sain ja mahtusin ka graafikusse...
Noored alustasid "larpi" ja köök muutus kiiresti "kuumaks" peopaigaks, mida päästjad aeg-ajalt läbi köögiluugi käisid kaemas, tasuta etendused ;)

Peost täpsemalt rääkida...nooo, sellest ajalugu targu vaikib..liiga palju teada ei ole hea....
Igatahes liitusid meiega ka mõned päästjad ja meie "pidu" sai uue hoo sisse, sest "Kaupo" tõi ju veel veini juurde ;)

Õhtu möödus pannkoogimaratoniga :D
10l nõutäis pannkoogitainast, millest sai siis lugematu arv pannkooke tehtud...lugemine lläks sassi mingi 85 juures...kokku sai liiga palju...
Väsimus hiilis ka ligi ja magama minemine oli omaette "ooper", mis kulmineerus sõnaga "kolm" ja tekitas minus tahtmise see kamp teismelisi toast välja ajada..samas, kontrollida kontrollimatut, püüda vaigistada tormi...lootusetu :P - "PUBEKAD JU"

Hommikul vajutasin kella kinni...ärkasin mingi kella 6 asemel kell 7...aga jõudsin siiski kõik ilusti õigeks ajaks valmis...paanika suutsin ka kuhugi tahaplaanile suruda...

Siis hakkasime meie mängu "issit" ootama...
Paanika süvenes...kasvas...arenes....ja siis äkki oli ta siin...
Muidugi tuli siis vahepeal pakkida "metsalistele" kaasa tee, võileib ja šokolaadi...metsas oli ju kümetanud, maa härmas isegi kell 9 hommikul...jää lompidel...kui hirmus mures ma olin nende pärast...kindlsti nad külmetavad...kindlasti ei ole nad mind kuulanud ja pannud end soojalt riidesse...

Minu kujutlus päästeopretsioonist vajus kokku äärmiselt suure kolinaga....hirmus oli see ootamine ja meie arvamus, et nii väikeses metsas mingi ca 1-2 km leitakse nad tunniga üles, kõik venis...ja päriselus pidavat olema see ootamine veel pikem...

Vahepeal suutsin ka ise pisut "pubekat" telefonis mängida...oi, see oli lõbus...eriti kommentaar, kuidas seda kõrvalt olevat olnud kuulda ja näha...(A) oma adreka sain kätte ja see oli lõbus :D
metsast leiti üles kõik....aga pidin nad ikkagi jalgupidi ahju toppima...vähemalt kuulati sõna :) ja haigeks ei jäänud keegi...

Tagasiside saalis ja koristused, milles mind armsad väga aitasid....ja selgus karm tõde, randmeid tuleb osata õigesti hoida ka potti kätte võttes ;)
Kojusõit ja "Fantastiline Nelik" ja tordi tegemine esmaspäevaks....

Kokkuvõttes, mul pole kaua nii tore olnud...
Hea, et on armsad, kes ellu päikest toovad...
Aitähh!