Väsimus...

Ära helise mulle...
Ma ei ole veel suuteline vaatama sulle otsa või kuulama su häält...ei veel mitte...
Las ma põgenen oma reaalsuse eest, kuhugi unitustesse ja see kõik on palju vähem valus,kui olla siin ja praegu...

Õnneks on armsad...
Nad tulevad küsimata, nad mõistavad poolelt sõnalt ja kui kõik on nii halb, saad sa alati lohutava kalli osaliseks,või soojendava pilgu...
Aitähh, et te olemas olete...