MIKS?

Alati, kui ma tunnen hetkekes, et ma olen õnnelik...et ma olen armastatud ja mind hoitakse juhtub midagi halba...juhtub midagi , mis on nii valus ja ma ei taha kuidagi üksi olla...

Mul on hirm....
Ma tunnen ennast nii abituna, et pisarad tikuvad vägisi silma...aga nutta ei tohi...
Ma ei saa aru, miks, on alati nii, et peale ilusat tuleb alati midagi nii valusat...midagi, mis teeb selle hea nagu olematuks, nagu oleks armsate külaskäik toimunud aastasadu tagasi ja kõik mis on kurb ja valus olnud juba nii kaua....lõputuna...

Magamata öö...iga heli peale üles ärkamine....ja abitus, ma ei oska midagi teha..
ma ei saa mitte midagi teha ja see teeb nii haiget...
Ma oleksin nõus ise seda kõike kannatama...siis poleks see kõik nii valus...

Armas Jumal, kui Sa oled tõepoolest olemas, siis palun tee nii, et see lõppeks, ma ei tea kui kaua ma niimoodi vastu pean... Ma ei palu ju võimatut...ma lepin paljuga, aga mitte sellega, mitte veel...mitte nüüd....
Ma lähen katki...päris katki...