Oh jahh....

Kui ma kunagi suureks saan, siis ei hakka ma kunagi vanaks, sest minul ei ole tütretütart, ega pojatütart, kes minuga niimoodi, mööda arste ja kauplusi nõustuks käima, taluma ja hoolitsema minu eest ja üritama selle kõige juures jääda rahulikuks ja nõuda oma vanaema kõike ja rohkem...

Trenni ei jõudnudki...homme ei jõua vist inglise keelde ka...
Aga, mis siis sellest; mul on AINULT 1 elusolev vanaema ja tema heaks ei ole mul kunagi milleski kahju...aga mul on lihtsalt äärmine vajadus hoida eemale kõigest, mis lehkab arstide järele..ehh, eneseületamine elunormiks!

Ma olen õnnelik!
Elu on kummaline...mul on sõbrad ja on mu reede :D
MINU isiklik reede...awwww...on mida oodata...

PS. Elu on täpselt nii kummaline, kui kummaliseks ma suudan selle elada. Rahutus on edasiviiv jõud ja uue garderoobi hankimise peale peab ka hakkama mõtlema, või siis traksid...kui seelikud ja püksid liiga suureks jäänud on juba...veel saab käia...ehkki...mugav ei ole...salanemise miinused :P