Mingi hull masendus...

Ei ole tuju teistele kirjutada...endale kirjutan küll...
Loen siis ja kas kustutan või siis muudan...on vihmane esmaspäev ja ma tunnen, et maailm nutab koos minuga...

Homme on hambarst ja venna sünnipäev...

Oh millal ma ometi saan suureks? Et ma enam ei astuks samadesse
ämbritesse ja mitu korda järjest.
Peaksin siin tänama "väikevennat" ja kalakest, reede eest...mõnikord ma oskan ka EI öelda- eriti asjadele, millele ei peaks mitte EI ütlema...

Loen tunde HP-ni...
Ja üritan arvata, kas Aweron on minule pahane...või ma suutsin jälle asju välja mõelda...võibolla isegi mõlemat.
Cratat nägin täna...Crata on alati hea...isegi kõige halvematel hetkedel on Crata hea...imelik, selliste inimeste olemasoluga võib ära harjuda...ja see on juba halb...

Mu HP kleit ei ole ikka veel valmis nii palju, kui mina seda tahan...mu tuju ja vaim ei ole ka HPks valmis nii nagu mina seda tahan ja ma lõpuks avastasin seda kõike tehes mida ma tahan oma elult, see tundub nii lihtne, et ma ei tea, miks ma varem selle peale ei ole tulnud...
Ma tahaksin nimelt elada oma elu...
Seda ei ole ju palju tahetud? Või siiski...