Ma ei hakka...

on nii nagu on...järelikult, nii peab olema...
Kui nii ei oleks, siis oleks teistmoodi, kas nii oleks parem?
Ma ei tea...kui oleks teistmoodi siis ma teaks...aga ei ole, on just niimoodi, just siin ja just praegu.

Kastipaigutus, kasti peale kast ja kasti sisse inimesed...kastiühiskond, kastitsim...
kastikaalutusel, kastifilosoofia...

Uni oli kummaline...
Istusin suures tugitoolis, minu ette jäi baldahiinvoodi, veinipunasest sametsit eesriiete ja siidist lumivalge voodipesuga, tõeline kuninglik ase...

Minust vasakule jäi aken, veinipunaste kardinatega, sealt paistis aed..mille keskel oli "suudlevate tudengite" kujuga purskaev...see oli valgustatud, kui vee asemel purskas sealt piimjat vedelikku...miskipärast...
Väljas oli täiskuuöö...nägin selgesti aknast kuud, mis paistis tuppa, valgustades seda kahvatukooljasliku kuuvalgusega ja ma sain vaadata, kes magas seal...

See oli X, ta magas sügavalt, juuksed langenud lahtiselt padjale, tekk tõusis ja vajus ta hingamise rütmis...vaatasin teda...saamata aru, miks ma seda teen, või kes ma seal olen...
Ta oli riietatud siidist pikka vanaaegsesse ööriietusse...pikk särk, pitsilise krae ja poolipuhvis varukatega...nägin ta kätt, mis oli teki peale tõstetud...

Äkki avanes minust paremal uks...sisenes Y...tema tundsin kuidas temaga koos tuli pahmakas külma jäist õhku...ta ligines voodile suul iseteadlik naeratus...

Ta võttis noormehe tekil lebava käe ja otsis sellelt pulssi...tõmbas siis poisi särgi kaeluse paela lahti...ja lükkas ta pea kõrvale...juuksed vajusid ta näole varjates poisi Y eest, too lükkas hoolimatu liigutusega juuksed kõrvale, paljastus poisi kael ja enne kui ma sain midagi teha või öelda vajutas ta sinna oma hambakesed...ja imes end poisi kaela külge...

Poiss oigas vaikselt läbi une...tüdruk jätkas oma tegevust ülima naudinguga..vaadates aegajalt klaasistunud pilk silmis minu poole...ta huultet tilkus verd valgetele linadele...siis ta lõpetas äkki...lükates poisi endast eelmale....ja limpsides huultelt verd liikus tagasi...sinna kust ta tulnud oli...

Tõusin ja vajudes põlvili voodi ette võtsin poisi käe oma käte vahele...see oli veel soe...kuid vajus lõdvalt tagasi voodile...ja siis ta liigutas...
Ei..ta ei olnud surnud...ta magas...magas väga sügavalt ja teda ei saanud äratada...kuidas ma ka ei proovinud...

Sisse tuli Q..kandikuga, eemaldusin voodist tagasi oma kohale, ta lähenes kiiresti, keeras X-i selili lamama ja puhastas ta kaela, korisas kõik, mis vähegi oleks andnud aimu Y sealviibimisest ja riietas poisi uude puhtasse särki....kohendas patju ja asendas verise taas puhtaga...

Vaatasin nagu oma armsatega tummfilmi ja ma ei saanud sinna sekkuda...Ja mul veeresid pisarad üle näo, ja ma nutsin, kui ma ennast vaatasin mõistsin, et ma olin nukk....väike tullakas kaltsunukk, pandud istuma tugitooli...olin Xi väikese õe oma...
Ja mu pisarad kukkusid põrandale ja muutusid tillukesteks klaaspärliteks...mis kuuvalguses sädelesid nagu taevatähed...ja ma tundsin, et ma tahtsin surra....

Ärkasin selle peale, et oli kohutavalt külm...tekk oli põrandal...ja padjad ka ei tea kus...

Asenda X, Y, Q nimega loetelust...ja sa ei saa samuti rohkem aru, kui mina...

Hea, et Zeek on, muidu oleks asi kehvasti...armasad on alati head...
Tähh!