Julgusest tuli puudu...
Noh...nii natukesekene...
Üle kõige maailmas ma vist pelgan seda, et minu peale ollakse, solvunud või pahur...etteheitev pilk on võrdne naermisega minu üle ja sõnasõda hullem muust...siis miks ometi pole mul julgust vaadata silma ja öelda...

See oli mäng...kõigest mäng, sisendan enadle ja lähen magama tagasi...
Aga hing nutab taga...midagi...mis jäi olemata...

Öödes on asju, öödes on inimesi...aga ma ei jõua olla enam mina ise...
Kukun, kuhugi sügavikku ja ma ei tea, kas mul on tahtmist seda kõike teha...võis siis pigem mitte...

Täna eluteatris ma olen tola
sinu kuulsa kuninga totter narr
kuningas surnud on hüüan
et olla taas kord...elavam...

Ma ei tea, ma olen vist natukene segi... :)