Absoluutsus...
Seda ei ole olemas..

Tühjus...
Aeg...

Andke andeks, kui ma ei räägi, ei ole nagu midagi öelda...
Imelik tunne on...

Õnneks on "armsad" - õnneks on mäng ja kool, kuhu end matta...
On kaks väikest vennatütrekest ja kodused.
On jalutuskäigud Kessuga kodustel radadel...koeraga on hea rääkida, ta saab aru...

Ja vahel tahaks minna lihtsalt ära...
Hakata minema ja minna kuni jalad enam ei kanna...kuni enam ei jõuaks sammugi astuda...kuni peas ei oleks enam ühtegi mõtet ja hinges hirmu...

Mäng on varsti...
Aga ma ei suuda keskenduda rohkemaks kui mõneks tunniks...
Alla anda oleks liiga lihtne...