...et siis seekord niimoodi...

...ja jääb vaid tühjus...

Imelik...kuidas saab inimene niimoodi teha...
Mille eest?
Kas ma pole piisavalt...

Ju siis ei ole...
Mis saab edasi...ma ei tea...
Ei ole mõtet küsida küsimusi, kui vastusest midagi ei sõltu...
Ja mis siis tuleb nüüd...jälle kolimine...jälle uus koht, mida võiks koduks nimetada...

Kas ma tahan hüpata üle varjude...
Kas ma suudan veelkord alustada kõike otsast peale...algusest...
Kas ma ei või siis olla õnnelik...
Kas seda on siis nii palju palutud...üks ainuke, kes mõistaks...kes armastaks, kes ei teataks interneti teel, et see asi, on nüüd läbi...

Põgenen, põgenen iseenese eest mängu ja maailma...kuhugi, kus ei oleks nii piinavalt valus...

Elu on imelik ja julm...mille eest siis see laks nüüd tuli ja millal tuleb järgmine...

Vähemalt juhtus see nüüd...ja mitte altari ees...
Kahju on neist, kes arvasid samuti nagu mina...et see 8 visiit-tutvus aastat lõppeb õnneliku abieluga...
Keda ma siis nüüd siin petan?
Ainult iseennast?