....jumal on siiski olemas...

pühapäeva õhtust saati olen elanud kui sütel...

olen uskunud ja lootnud ja palunud, olen nutnud, ahastanud ja anunud, olen kulutanud oma plagafondi, ostsin: teki, sussid, pidzaama, padja ja hunniku kinderi üllatusmune, sussiśokolaadi ja mida kõike veel...

Aga parem, parem ei hakanud...
Hirm oli ja iga mõte tegi põletavalt valu ja küsimused:
Aga kui...???
Mis siis saab...???
Kuidas edasi...???

Teadmatus on kõige suurem vaenlane, ma olin valmis isegi kohe Tartusse sõitma, aga minust poleks ju midagi kasu olnud... Ja ma ei teadnud mitte midagi...
Läksin siis vaikselt Tallinnas teadmatusest hulluks... Varjasin seda oma maski taha... Olen nii armas ja särav ja hea, nagu tavaliselt! Püüdsin tegeleda kõigega ja suruda mõtted tahaplaanile...
Tulemus oli see, et täna olin nii mõtteid täis, et lõikasin pöidlast tüki välja...
/kohe korraliku, lihani ikka :S/

Pärastlõunal helistas emme...Tupsuga on kõik hästi, aju-uuring ei näidanud mingeid kõrvalekaldeid normaalsusest ja Elis on täiesti normaalne laps!!! /ma ju ütlesin, seda, aga ikka te tassisite ta sinna :(/
Jumal on siiski olemas! Jumal ma tänan sind!

Ma olen õnnelik!
Nüüd saan ma kõigega hakkama!
Kindlasti saan, isegi kui mina ei usu endasse, usuvad minusse teised!

Päeva tegija on Aweron :)
Jälle! Tähh, kullake! Mida ma sinuta teeksin ;)!!!