....on õhtu

ja minus eneses nutab raev... Et ma jälle ei suutnud ennast maksma panna... Kui dramaatiline ütleks Grim, aga mina ütlen:

Vaikimine saab vihaks
igatsus saab ihaks
ja trots tormist saab tuult
enam ei oota truult...

Luban, minna ja saada vabaks
ihkan, vihkan ja tahan
olla isemeelne ja egoist
ju siis ei tohiks vist...

On õhtu ja ma tean, et julgedes olla mina ise saan alati vastu nina... Aga ma olen portselanist Liila...mõranenud, kuid vana armas...Mänguasi? Jah... ainult mänguasi.

Kas xxxxxx on olemas?
VASTAN: Ei tea... Ei tahagi teada, ei usu...ja ei vaja... Mis see selline on? Kes nad sellised on?
Need, kes teavad vastuseid sulle otsa vaadates? Kes näevad su vigu ja ometi ei proovi sind muuta vaid naeratavad heatahtlikult ja ütlevad - sa oled ikka üks kummaline tüdruk, kohutavalt talumatu, aga on hea, et sa oled just selline... Ja kuidagi teistsugusena oleks sind võimatu ette kujutada...

Sealt eemalt südamega sulle viipasin...
No tere, mina siin!
Mu silmades tähed hiilgasid
nagu mulle kuuluks see viiv...

Ma ei vaja eneseanalüüsi, ennast unustavaid moraaliloenguid ja muud - ei aitähh!
Ma olen piisavalt vana, et minuga ei peaks käituma nagu alaealisega... Piisavalt suur, endaga hakkama saamiseks...

See on siis selle eest, et julgesin armastada... Ja olla mina ise...selline nagu ma sees olen... Maskeraad, minus algab taas...hing ihkab merele..."Merereisile"...

Elu on juba kord liivakast ja kõik ei mängi ausaid mänge, aga mina tahan, et minu "kleidike" jääks puhtaks!

PS. Mind pole vaja lohutada, ma olen ÕNNELIK! Ikka veel õnnelik...sest mul on mu "armsad" :D

Te ei pea sellest aru saama...parem ärge üritage...olen 2h öösel maganud ja ikka veel õnnelik!
/Mul on nüüd ka see pilt teiste kõrval, kirjutuslaua kohal riilulil/

Õnnelikkus on kohustuslik!
Minu pärast pole vaja muretseda, ma olen õnnelik...kohe päris ausalt.