Ebaõnne tähe all...

Eile käisin töövestlusel...
Plaan vahetada tööd, kukkus läbi - aga, ma käisin töövestlusel. Nad olid nii viisakalt unustanud mulle helistada ja teatada, et nad said töötaja :S ja mind tassiti ilma asjata ringi mööda nende kööki ja majapidamist, mida ma püüdlikult tööalase pilguga hoomata püüdsin...

Mina ja suurköögi vahetuse vanemkokk... Ei oskakski seisukohta võtta...
Kurb...aga pidulik, küsisin endalt olen ma siis kurb?
Hmm...ei ole...vist... Kaks kuud põrgulikku õppimist ja vastutus, ainult 7 puhveti, 8 kooli ja ligi 1000 inimese ees... Aga vabad päevad...ja 12tunnissed tööpäevad, siis täie raha eest...

Hakkamasaamises ma ei kahtlekski, aga mida me enam räägime...töö on ju läinud...
Otsime uut...

Siis jalutasin sealt rahvusraamatukogusse, nii hea tunne on tunda sõõrmetes raamatute lõhna, kuulda paljunudsmasina surinat ja vaadata tööde kohale kummardunud mõtisklevaid inimesi - võtsin materjalid ja hakkasin sõbrale tegeme filosoofia essed... Miks?
Igav on, tunnen kuidas mu vaim muutub nüriks ja mõte ei tööta ja on niipalju muud, peale töö, mida tahaks ka teha, aga kuhu töö tõttu ei saa. Aga on ju ööd, mis kuuluvad mulle ja nüüd siis ka filosoofiale :P

Hakkan ööloomastuma...
Minu elufilosoofia :D