Tema

Ma armastan teda...vaatan ta otsa...ja tean kindlat, ma armastan teda...
Imelik kas pole...oleks keegi seda öelnud...mingi 3 kuud tagasi...ma oleksin ta välja naernud... Teda??? Miks just TEDA???
Ma ei tea...Ei usu, et temagi teab...

Istun tema kõrval...ta juuksed puudutavad mu õlga ja ma tunne end õnnelikuna...nii vähe on õnneks vaja...ta silmi...ta nukrat naeratust ja muud...telefoniarve on laes... ööd on magamata ...

Tema hääl...see hoiab mind enda lummuses...ja ma ei maga ja ma ei söö...ja ma ei taha teha tööd, sest ma ei kuule ja ma ei näe...ma elan oma maailmas, mul on seal temaga hea...
Sest tema hing...kui sügav see on...

Ta luges mulle E.A.Poe "Ronk"a inglise keeles, peast...milline intonatsioon, milline hääl...kuulasin ja hing värises...nii hea oli...ma olen seda eesti keeles lugenud...ma tundsin kohad ära...aga originaalis on parem...palju parem...
Nagu Puśkinit tuleb lugeda vene keeles...

Siis tuli lahkumine...kaks taksot...kesklinnas...üks ühele teine teisele poole...kallid-paid....ja ta nukker naeratus, me näeme, varsti...kinnitasin endale valjusti...näeme varsti...kordas ta kajana ja me mõlemad teadsime, et see ei juhtu nii pea...

Aga...ma armastan teda... ja see on nii hea tunne...
kuni ma armastan teda, pole ma kunagi üksi...
Las ma siis armastan armastuse enda pärast!